The Catalyst

See suvi on olnud kiire. Viimase kahe nädala liikumine : Luua – Tallinn – Kuremaa – Tallinn – Viljandi – Otepää – Viljandi – Tallinn – Tarifa – Tangier – Tallinn. Huvitav mis järgmiseks. Järgmine nädal on maleva kokkutulek. Ja siis tahaks veel korra Rootsis ära käia. Äkki veel kusagil. Eks elu näitab.

Üks asi(või pigem tegevus), mis mulle üldse ei meeldi, on hüvasti jätmine. Ei meeldi lihtsalt.

Eriti irooniline oli kui ma Hispaaniast tagasi jõudsin jäin ma haigeks. Palavikku oli põrgulikud 39 kraadi. Pea valutas meeletult ning ega kõht ka parem ei olnud. Haige olla ei ole tore, eriti kui peab koguaeg vannitoa vahel pendeldama. Haige olla suvel, vot see on juba teine järk.  Kuidagi igatahes mul see õnnestus.

Praeguseks hetkeks olen vist identifitseerinud allika. Kõhuvalud said alguse Marokos söödud toidust. Palavik ja peavalud said alguse tõenäoliselt lühikeste pükstega ja T-särgiga külmas lennujaamas ootamisest. Aga nüüd tundub, et see on möödas.

Hispaaniast(ja Marokost) – Hispaania on Hispaania. Pole võimalik seda muud moodi kirjeldada. Näiteks käisime kohvikus(või pigem kokteilibaaris), kus meie kõrval istus üks paarike. Ilmselgelt nad tahtsid ise pidu panna, seda näitas nende oma jook ning makk. Siis tuli mänedžer ja palus neil lahkuda. Järsku muutus kõik suureks vaidluseks. Karjusid üksteise peale nagu ahvid puuris. Kui nad lõpuks ukse juurde saadi, tuli selle paarikese juurde teenindaja, kes tundis nad vist ära(ei tea, ei oska hispaania keelt) ning pärast hakkas neid mänedžeeri eest kaitsma. Lõpptulemus – uus tuline vaidlus ning teenindaja lasti lahti.

Aga muidugi astuvad osalised paar minutit hiljem lavale ning kummardavad. Nimelt oli see üks näitemäng. Väga hea näitemäng pean tunnistama.

Aga aega nad küll ei oska hinnata või siis inglise keelt ei oska. Tegelt ei oska nad eriti midagi hästi, peale jalgpalli. Sorry hispaanlased, aga see on tõsi.

Maroko on täiesti teine maailm. Kohe kui saabud, oled kõigi sõber ning igaüks tahab sulle midagi müüa või kuhugi sõidutada. Sellest paarist tunnist, mis ma Marokos veetsin jäi mulle meelde ainult nende hiiglaslik jalgpalliarmastus. Igalpool müüdi jalgpalli särk. Kõik kandsid neid. Ning väikesed(ja suured) mängisid käänulistel tänavatel palli.

Täna saabus mulle ka kiri Kaitseressursside ametist(ehk sõjaväest). Nimelt on mind arvele võetud. Ei tea, mida ütleda. Enne kooli lõppu ma ei pea minema, aga ma tahaksin aastaks ära minna, mis siis saab?

M.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s