Out here in the fields

Miks on nii, et kõik hakkavad ennast alles siis liigutama, kui on tõesti viimane aeg. Tore on vaadata seda segadust, kui enamus inimesi teeb oma töid järgi ja ise lihtsalt puhkad, enam ei pea midagi tegema. Natuke mõttetu on juba koolis käia, sest tunnis me eriti enam midagi ju ei tee. Miks siis mitte kooliaeg lühemaks teha? Aga kui lühemaks teha, siis ikka lõpus me muutume laisaks või teiste juhul just kärmeks. Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Et saaks koolis olemise asemel magada ja kõike muud teha.

Suve plaanidest nii palju, et minu vanem vend läheb augustis aastaks Minnesotasse ja teine(noorem) läheb juulis kuuks ajaks Brightoni (kes nüüd selle asukohta ei tea, siis on see linn Lõuna-Inglismaal). Ausaltöeldes olen ma natuke kade nende peale, sest ma olen terve aasta meeletult tööd rabanud ja hoidnud enda hinded korras, aga nemad pole eriti midagi teinud. Nende mittemidagi-tegemise tulemust ma ei tea, aga seda ma tean, et mina kuhugi kuuks ajaks ei lähe, ega aastaks. (vähemalt mitte see aasta) Võib-olla on veel väike võimalus, et lähen kuhugi, ootamatult/spontaanselt, aga see on väga väike võimalus, sest me oleme rääkinud minna juba järgmisel nädalal. Mis omakorda tähendaks, et see oleks vägagi spontaanne, mis on iseenesest lahe. Aga kui see reis toimuks, siis ei saaks ma tõenäoliselt minna tripile klassige, mida ma ka tahaks. Kas tõesti ei saa kahte asja korraga?

Just felt that I had to rant

Olen avastanud, et 70ndad olid awesome.

M.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s