Ground Zero

Eile kirjutasin ma kirjandi. See ei tulnud pooltki nii hea kui ma tahtsin, aga kuna ma tõesti ei jaksanud uut teha siis lasin sel jääda. Panen siis teile selle siia lugemiseks üles

Maailmas toimub kaos. Peaaegu igal kontinendil toimub suuremat sorti looduskatastroof, mäss või sõda. Usuteemad muutuvad tänapäeval aina aktuaalsemaks. Jälgides kõike seda, mis toimub, tekib mul tunne, et maamunal ei ole kõik nii nagu peaks.

Olen arvamusel, et kui kõik on korras, siis on ka kõik õnnelikud. See võib tunduda naiivse mõttena, kuid olen veel küllalt noor, et omada sellist vaadet. Kas mulle vaid tundub nii või on täiskasvanud küünikud? Neid näib rusuvat raskemeelsus ja probleemid. Tegelikult, eks seda vaeva on ka küllalt meie, noorte, ümber. Pidevalt keegi surmatakse ilma ilmse põhjuseta, uudistes kõlab jälle teade, et taaskord on mitusada kuritegu toime pandud ja hellitatakse lootust, et see number väheneb, kuid seda ei juhtu. Maailmas lokkab rassism, eelarvamused, vihameelsus, ebaausus, omakasu tagaajamine.

Usk – see on maailma kõige suurem konfliktiallikas. Peaaegu kõik maailma sõjalised konfliktid on algatatud just religiooni pärast. Peamisteks osalejateks on moslemid. Islamisusulised on levitanud enda usku küllaltki kiiresti. Nad on teistesse maadesse elama asunud, aga teiste rahvaste kultuure nad ei austa. See ongi põhjus, miks tekivad erimeelsused. Enamik eurooplasi on vagad ja kannatlikud. Araablased on täiesti teistsugused – ülimalt temperamentsed. Nad nõuavad, et neid koheldaks samamoodi nagu teisi põliselanikke, aga seda ei saa juhtuda senikaua kuni maailmas on terroriolukord möödunud.

See toob minu teise punktini – rassism. Tänapäeval on see ülimalt levinud, eriti Eestis. Ma olen vestelnud paari mustanahalisega, kes siin elavad ning nad räägivad, et neil on siin hirmuäratav elada. Igapäev, kui nad tänavail kõnnivad, vaadatakse neid takka hirmunud või ähvardavate nägudega. Samuti on olnud juhtumeid, kus puhtalt nahavärvi pärast on neile kallale mindud. See tõstatab küsimuse – Miks me tahame jätta teistele rahvastele sellist muljet? Ega meie, eestlased, ei tahagi. Sellise mulje meist jätavad Eestis elavad venelased. Õnneks tegeleb praegune generatsioon eesti noori just rassismi ära hoidmisega ning võime loota, et paarikümne aasta pärast ei näe ega kuule me enam rassismist televisioonist.

Kolmas ja tõenäoliselt ka enim arutletud valupunkt on muidugi kliima. Paarkümmend aastat tagasi hakkasid tekkima Antarktika kohale väikesed osooniaugud. Sellest ajast saati tegelevad keskkonnaaktivistid looduse säilitamise ning globaalse soojenemise viivitamisega. Viimaste päevade uudiste põhiteemaks on olnud üleujutused nii Eestis kui ka mujal maalimas. Nii tõsiselt pole veetase mitte kunagi tõusnud kui sel aastal ning see paneb teadlasi tõsiselt tööd tegema, et kliima ei halveneks nii märgatavalt kui ta on viimasel paaril aastal degradeerunud. Ilma kehvenemise tõttu on sunnitud miljonid inimesed oma kodudest evakueeruma, sest neil on oma praeguses elukohas liiga ohtlik elada. See on kõige otsesem tagajärg, mida emake loodus meile näitab. Inimesed on läinud liiga kaugele loodusest ja sellege loome endale ise probleeme. Linnad on suured ja suurem osa rahvastikust ei vaevu neist lahkumagi, sest kõik vajaminev on sealsamas käe-jala juures olemas. Kui nad ka sõidavad metsavahele linnulaulu kuulama ja värsket õhku nautima, siis kahjuks ei vaevu nad keskkonda sälitama. Puude alla jäävad plastikümbrised, klaasist pudelid ja muud prügi. Muidugi pole prahi metsa alla loopimine kõige suurem patt keskkonna vastu, mida teha võib. Probleem peitub pigem industrialiseerimises, autode liigkasutuses ja Kyoto lepingu mittetäitmises.

See probleem, mille ma nüüd esile toon ei pruugi olla Eestis küll nii aktuaalne, kuid arengumaades on see väga tõsine. Ma räägin nimelt korruptsioonist poliitikas. Tüüpilises Aafrika riigis on presidendiks kindral, kes tõusis sellele ametikohale riigipöörde käigus. Ta hoolitseb ainult enda eest ning laseb oma rahval „kõngeda“. Nimelt Aafrikas on näljahädad, AIDS-i ja HIV-i kolded, ülestõusud. Nende kõige vältimiseks saadavad igal aastal arenenud riigid hiigelsummasid, aga ikka loeme lehtedest Aafrika probleemidest. See raha, mis on mõeldud aitamiseks ei jõua kunagi sinna kuhu mõeldud, vaid riigipeale, kes kulutab selle summa kiiresti ära. Minu meelest on ainuke võimalus päästa Aafrika rahvas kukutades kõik võimul olevad riigijuhid ning tuua eurooplastest või ameeriklastest presidendid asemele. Nad hoolitseksid rahvale mõeldud abipakettide eest senikaua kuni on riigis olukord stabiliseerunud.

Maailmas on küll palju probleeme, aga ei ole olemas ideaalset ühiskonda. Aeg on pöördumatult liigestest lahti, kuid see ei tähenda, et tuleks alla anda. Vastupidi, tuleks võidelda parema heaolu nimel, et järgmistelgi põlvkondadel oleks, kus elada.

Ongi kõik. Loodan, et meeldis…

M.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s