Viimased

Stuck on the puzzle

Hei!

Mulle tuli meelde, et mul on blogi. Täiesti ära ununenud. Kogemata vist jätsin unarusse ja teiseda sjad tulid peale(loe – fotograafia). Sellest on möödunud vist juba paar kuud, kui ma viimase postituse kirjutasin. Kas ma ikka oskan veel kirjutada. Aga nii palju põnevat on juhtunud selle aja sees – Aprill, Mai, Juuni, Juuli ja August. Nüüd on meil käes juba september ehk siis kooli. Viimane aasta!

Suvi möödus kuidagi väga kiirelt. Alles oli  see kui minu venna lõpetas põhikooli, nüüd juba gümnasist. Palju õnne sulle! Ja hoia alt!

Suvel oli laulupidu. Tuleb tunnistada, et see oli esimene kord(v.a Öölaulupidu) kui ma seal käisin. Nii esinedes kui kuulates. Väga võimas ja hea tunne oli. Tasus ära selle palava ilmaga seista kaare all ja harjutada proovideks, sest lõpptulemus oli megahea. Siis kohe peale laulupidu oli mul sünnipäev. Täisealine nüüdsest. Natuke aega saime mööda Eestit ringi rännata ja siis malevasse. Kulinas olime. Vastandlikud arvamused. Ühest küljest oli see väga tore ja õike muud, aga ta ei ületanud kindlasti mitte eelmist aastat. Kahju.

Siis tuli august. August möödus minu jaoks natuke kehvapoolsemalt ja andis tervele suvele selle halva varjundi. Muidugi terve august ei olnud halb. 10-12. august Tartus ja Viljandis olid ühed parimad päevad sel suvel, aga muidu olin ma terve aja oma neetud peavalude küüsis. Nüüd ma reaalselt teen midagi nende vastu. Ma lähen tõesti arsti juurde ja saan teada, mis mul viga on. Liiga kaua on see jama kestnud ning liiga kaua on minu tuju sellest allakäinud.

Eks terve see suvi oli agu malevgi. Kõik oli väga tore, aga ikkagi see ei ületa eelmist aastat. Ja see, et ma sellest niivähe kirjutasin, ei tähenda, et mulle ei meeldinud see suvi. Väga meeldis!

Kuna homme on spordipäev, siis veel päris koolipäev ei ole, aga siiski.

Head kooli algust!

M.

 

Advertisements

The ice is getting thinner

Mõtlesin, et võiks siia nüüd jälle natuke kirjutada. Pole ammu kirjutanud midagi. Täna tuli jälle kihk midagi kirjutada ehk siis siin ma nüüd olen ja kirjutan.

Mind on tabanud tõeline fotohullus. Täielik. Punkt. Igake poole kuhu vaatan, mõtlen kuidas seda kõige paremini saaks jäädvustada või mida siin üldse midagi head ja ilusat on. Kuid alati ei pea ka ilusad asjad olema. Väga eddukalt saab ka väga koledaid asju pildistada ja sealjuures väga ilusti. Aga see on ju common sense.

Leidsin flickrist projekti :tundus väga huvitav – Project365. Eks nimest võib isegi arvata, mida see endast kujutab.  Ei see ei ole pildistan-ennast- iga-hommik-ja-teen-video tüüpi projekt. Iga päev tuleb teha vähemalt üks pilt. Seems easy enough, doesn’t it? See on mulle uus katsumus. Ma ei ole väga selline inimene, kes võtab asju kätte ja teeb ära. Eriti aeganõudvaid ülesandeid. See on nüüd väga aeganõudev… Väga.

Väga fototeemaline olen siiamaani olnud.

Ma hakkasin eile mõtlema, et kas on ikka hea olla koguaeg väga spontaanne ja jääda pigem lootma rohkem teiste peale kui enda peale. Selles mõttes, et ma endale ei taha plaane teha, kuna mul alati võib midagi uut ja head ettejuhtuda. Ja lõik tavaliselt viimasel minutil. Eile jäin mõtlema, et kas see on ikka hea. Äkki peaks aja maha võtma ja natukenegi rohkem planeerima.

Aga nüüd on juba kool käes. Jälle… Aga minu mõtted on veel Prantsusmaal. Alpides…

The ice is getting thinner… Yay!

M.

All along the watchtower

Vaheaeg on alanud. Jesss! Nii pikaks venis see veerand. Kahjuks, on järgmine sama pikk. Aga kannatame ilusti ära, teeme eksamid ka ja siis ongi jälle kõik. ainult kaks ja pool kuud veel. Sürr on mõelda, kuna praegu on ikka veel lumi maas, aga kohe koputab suvi uksele.

Aga seal, kus mina homme juba olen, on juba kevad käes. Samas on ka seal kõva talv. Lumi, muru, päike, mäed – Alpid.

Aga nüüd peaksin hakkama pakkima.

Adjöö

Nädala aja pärast tagasi.

M.

The funeral

Homme pean juba lahkuma…

See nädal on liiga kiiresti läinud. Alles oli esmaspäev, kui me sõitsime laevaga Helsingisse. Kõik näod tundusid alguses nii võõrad… Muidugi on nad võõrad kui varem pole näinud. Aga eestlaslikult ei julgenud ma kohe suhtlema hakata.

Siis tulid norrakad. Minu arvamus norrakatest on täielikult muutunud. Ütleks et nad on lahedaim rahvas eestlaste kõrval. Tõepoolest mõtlen seda. Ma olen selle 6 päevaga nii palju uusi sõpru. Häid sõpru. Tõeliselt.

Nii palju oleme selle 6 päevaga läbi kogenud. Mitte halba. Kõik on hea. Ainult hea.

Oleme käinud saunas ja hüpanud jääauku. Oleme käinud 50-kesi bowlingut mängimas. Oleme pidu pidanud. Oleme suusatamist vaadanud. Oleme rääkinud sega rootsi ja inglise keelt.

Kõige läbides on justkui kurb meel. Sest kõik hea saab otsa. Tegelikult tuleme me koos Tallinnasse ka veel mõneks päevaks. Aga peale seda on väga suur tõenäosus, et ma ei näe neid inimesi võib olla kunagi. Kui ma just sinna ei satu. Tahaks sattuda. Eks see ainul minu enda teha. Kindlasti tahan ma nendega edasi suhelda. Nad ei ole eestlased. Võõramaalastega on alati hea suhelda.

Homme õhtul jõuame tagasi. Hea külg on see, et ma näen Sind üle pika aja. Kuulen su häält. Sa ei usu kui väga ma seda igatsen.

In some way, it’s kind of like a funeral.

M.

February stars

Tulin koju. Vaatasin taevasse. Taevas on tähed. Kuna ma elan linnamürast javalgusest eemal siis on neid hästi näha. Neid imelisi tähti. Mustas taevas. Meist nii kaugel. Miljardite kilomeetrite kaugusel. Saab ainult unistada, mis seal olla võiks. Kas seal on üldse midagi või hoopis kedagi. Kedagi peab ikka seal ju olema. Selles galaktikas on ju ainuüksi 100 miljardit tähte. Iga tähe ümber on planeete. Tõenäosus, et ühe peal neist keegi elab on täiesti arvestatav. Ja see on alles meie galaktika kohta. Meie ümber on sadu miljardeid galaktikaid, milles igaühes on sadu miljardeid tähti. Kui keegi ikka usub, et elu mujal ei ole siis ma ei tea. Elu peab mujal olema. Lihtsalt peab.

Aga kus nad siis on?

M.

 

Good times bad times

Päike tuleb välja! Vaatasin just aknast välja. Näha seda sinist taevast ja siis neid lumekattega Vanalinna maju päikesevalguses, see on lihtsalt nii hea tunne. Annab tunda, et kevad on varsti saabumas. Ainult poolteist kuud veel, ametlikult. Loodame, et tuleb kiiremini. Seda päikest on meile vaja, liiga palju halli on muidu meie elus. Hall on masendav. Neutraalne. Hall.

Mul on natuke kahtlane tuju täna. Eile oli ka. Ei, mul on tegelikult hea meel. Ma saan minna nädalaks ajaks Soome mingile ei-tea-mis-asjale, kuhu tulevad kokku soomlased, rootslased, norrakad, taanlased, islandlased ja eestlased. Eestlasi on vähe – ainult kaks. Mina olen üks neist. See on nii hea tunne. Mul pole kunagi loosiga vedanud. Ma ei ole isegi kümmet kroonigi(või siis eurodes 64 senti) võitnud lotopiletiga. Aga nõõd on midagi sellist ja se eon ainult hea.

Aga ikkagi on millegipärast paha tuju. Ma ise ei ole seda välja mõistatanud, kuna ma tean, et minuga on kõik korras. Mitte päris. Haige olen. Ma arvaen, et see halb tuju on selle haiguse tagajärg. Ei meeldi see, mkmm. Vähemalt pea ei valuta (sõnusin ära). Loodan, et ma saan kiiresti terveks ja saan kõigest jälle rohkem rõõmu tunda.

Aga, ega haigus ise ei muuda ebastabiilseks. Tal peab alati olema põhjus. Minu põhjus on see, et mul ei ole enam piisavalt aega nende jaoks, keda ma tahan. Seda probleemi ma vist juba lahkasin onju? No worries. Ma saan sellest millalgi üle. Täpsustus, me saame millalgi sellest üle. Need oleme ikkagi Sina ja Mina. Kohe kui hakkab valgem olema, siis saab olla rohkem õues ja tekitada kusagilt endale rohkem aega. Seega ootan ma kevadet juba nii pikisilmi kui üldse oodata võib.

Sinna ei ole enam kaua aega.

Suveni on natuke kauem aega, aga ega see ka enam mägede taga ei ole. Rääkides mägedest… Tahan ma suusatama minna. Ja väga tõenäoliselt lähengi. Jeei! Lõpuks! Ma pole nii ammu käinud kui v.a see Kuutsekas jaanuari lõpus. Aga Kuutsekas pole ju teatavasti mägi…

Suusatama!

Hehee, Led Zeppelin võlub jälle. Imelik, eelmine aasta samal ajal, langesin ma samuti nende muusika ohvriks. See ei olnud mitte-üks-teps halb muidugi, aga millegipärast jäi unarusse. Nüüd on see jälle tagasi.

Palju parem kui see saast, mida tavaliselt raadiost tuleb. Sorry kui ma kedagi solvasin, aga see on minu arvamus ju. Terve see blogi on minu arvamus, minu vaatenurk asjadest. Oleks raske kirjutada kellegi teise arvamusest, või mis?

M.

He films the clouds

Midagi hämmastavat. Tahaksin lihtsalt jagada(mis ongi tegelt blogi mõte), midagi ilusta, midagi unelevat. Midagi silmipimestavat ilusat.

Vahel on nii, et muusikapala inspireerib nii kõrgelt ja nii palju, et tuleb kohe heade mõtete voog peale, mida lihtsalt ei ole kuidagi võimalik peatada.

Seda kuulates, leian ma enda eest vaateid, mida ma enne ei näinud. Värve, mis enne jäid mulle nähtamatuks jne. Mitte, et mu maailm enne tume ja pime ja kole ja mida kõike muud ja masendavat veel, oli. Lihtsalt nüüd on see veel ilusam, värivikirevam, elavam. Tahaks lihtsalt fotoka kätte võtta ja pildistama hakata.

Ütleks, et terve lugu on megahea, aga 3:16-4:06. Vot see on lihtsalt pärl. See ei ole lihtsalt normaalne.

Aga mina lähen tuttu nüüd. Näen und, millest ma muidugi midagi hommikul ei mäleta, aga ma tean, et see oli hea, kuna Sina olid seal sees.

head ööd

M.